Pealkiri: "Haud sind jälitab"
Autor: Robert Calbraith
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2024
Lehekülgi: 928lk
Hinnang: ⭐⭐⭐⭐⭐
See raamat sobib kindlasti siis lugemiseks, kui tahad lihtsalt rahulikult ühte raamatut lugeda, tegelasi tundma õppida ja mitte iga paarisaja lehekülje järel uude maailma sukelduda (ehk uue raamatuga alustada). Mõnusad 921 lehekülge peaksid tagama tõhusa ajakasutuse pikemaks perioodiks. Ja mida veel üha pikemaks muutuvatel sügisõhtutel tahta. Vähemalt nii ma arvasin, kui seda raamatut alustasin. Reaalsuses jagus mulle seda rõõmu üheks nädalavahetuseks ja paariks õhtuks. Ja otsa saigi see pidu. See kindlasti ei vähenda raamatu väärtust, vaid vastupidi - tõstab ja tugevalt.
Robert Galbraith on Harry Potteri lugude sarja ja romaani „Ootamatu võimalus” autori J. K. Rowlingu pseudonüüm. Detektiiv Cormoran Strike’ist jutustava sarja kuus eelmist romaani „Käo kukkumine”, „Siidiuss”, „Kus on kurja kodu”, „Surmav valge”, „Vere sund” ja „Tintmust süda” jõudsid kõik menukite edetabelite tippu ning Strike’i lugudest on tehtud ka teleseriaal. Ausalt ütlen, et sarja pole vaadanud ja eelnevaid osasid pole lugenud. Seega ei oska kommenteerida, kas kogu sari on ühtlase tasemega ja üleüldse on mõiste “ühtlane tase” veidi problemaatiline. Kui lugeda krimkat, milles on kogu aeg sama peategelane, siis tegelikult tüdineb temast ära ja kerge on hakata süüdistama autorit. Igatahes pidavat “Haud sind jälitab” olema selle seeria parim. Samas tekkis mul peale selle läbilugemist soov ikkagi ka eelnevad osad läbi lugeda. Olenemate igasugustest edetabelitest ja - kabelitest nad ilmselgelt väärivad seda.
Nii mahukat raamatut alustades on alati väike kahtlus, kas pinget jagub kogu lugemise vältel. Selle kahtluseussi või rahulikult maha matta. “Haud sind jälitab” seob meisterlikult üheks tervikuks palju hästi erinevaid süžeeliine. Just nimelt meisterlikult, sest kõik teemad jooksevad justkui paralleelselt, aga nende jälgimine on lugejasõbralik. Üleminekud ühelt teemalt teisele sujuvad ja loogilised - kordagi ei teki tunnet, et mis nüüd või kust see nüüd välja hüppas. Lugejana ei kao järg ega teki sellist kaootilist hüplemist. Ei muutu ka tüütuks, sest iga tegelast serveeritakse just hetkel parajas koguses. Pinge kerib ühtlaselt aina ülespoole, sest neid kohti, kus tundub, et lõpplahendus on selge, tuleb lugedes ette. Mitu korda kontrollisin, kui palju lehekülgi lõpuni on jäänud, sest kuidagi naljakalt vara saabus justkui loogiline lahendus ja ega ühelgi neist kordades polnud tegemist lahendusega. Reaalne lahendus, reaalne lõpppunkt on ikkagi klassikaliselt päris lõpus. Ja igavusest ei tahnud ma seda raamatut kordagi käest panna.
Iga kord, kui mõne alateema järjekordselt põhjalikumalt käsile võeti, pühendati sellele just õiges doseeringus trükiruumi. Ning kuidagi iseenesest meenutati möödaminnes vihjega, mis seis eelmisest korrast jäi. Tõmmati kokku mingeid vanasid otsasid eelmistest Strike’i lugudest - diskreetselt, ilma heietamata. Nende kohtades tekkiski mõte, et tasuks ka eelnevad raamatud läbi lugeda. Sest tegelased küll tulevad kaasa, aga nende taga on aimatavalt palju rohkem. Lugedes oli samasugune tunne nagu hea režissööri hästi tehtud filmi vaadates.
Süžee tundub esmapilgul lihtsakoeline: eradetektiivide Cormoran Strike’i ja Robin Ellacotti poole pöördub murelik isa, kelle poeg on liitunud sektiga. Murest murtud pere, kommunikatsiooni häired, (väga) suured rahad ja pärandused, alaväärsuskompleks ja lapsepõlvetraumad, inimlik kadedus ja rivaalitsemine, labane õelus ja show-time suures mastaabis - kõik see kokku väljendusrikka keele ning ilmselgelt hea tõlkega ongi need 921 lehekülge, mis panevad end neelama.
Kõikehõlmava Inimsuse Kirik värbab liikmeid vasakult ja paremalt, raha voolab ojadena sisse ja peaks minema justkui heategevuseks, kuid paistab, et südamliku fassaadi taga pole kõik sugugi nii puhas. Sekti kirjelduses on nii mõndagi, mida ajakirjaduses läbi kajanud seoses äärmussektide ja “pahade” kultuse juhtide kõmuliste paljastustega. See läbikumav sarnasus uinutab lugeja valvsust ja tekitab tunde, et täpselt tead, milles on küsimus ning millega asi lõppeb. Tegelikult - ei tea. Autor suudab isegi siin välja kirjutada tohutul hulgal erinevaid tahke. Selgub, et nii mõnedki kiriku endised liikmed on surnud või jäljetult kadunud, aga kirikut kaitsevad parimad advokaadid ja ükski süüdistus pole sellele külge jäänud. Nii paistabki, et ei jää üle muud, kui asja uurimiseks sekti sisse imbuda. See toob aga kaasa ohud, millistega isegi paljunäinud detektiivid pole varem kokku puutunud. Sektis olemise ja sinna vaimselt kinnijäämise psühholoogilised aspektid on ängistavalt hästi üldise jutustamise käiku sisse põimitud. Olukorra väljapääsmatus hakkab lausa lämmatama. Aga kogu see sektindus hõlmab ainult osa raamatust. Kõrvale jagub kenasti ka rivaalitsemist erinevate detektiivibüroode vahel, muid väikesi kuritegusid, mis juhivad tähelepanu kõrvale ning lasevad raamatu tegelastel elada oma elu, muigamapanevaid hetki, muhedat ja ka sarkastilist huumorit, äratundmisrõõmu inimestevaheliste suhete kirjeldustest - kõike seda, millest moodustub elu.
Lõpp on klassikaline selles mõttes, et lugejana kobad viimaseni pimeduses ja täiesti valedes pimeduse soppides. Kurjus on lihtne ja igapäevane, õeluse pale ootamatu ja labane. Jääb väike kõhedus hinge - kas kurjus sünnib koos inimesega või me kasvatame selle sisse või jätame hoopis headuse sisse kasvatamata, sest eeldame, et headus ja väärikus on midagi iseenesest tekkivat. Kas ja millal on osadele lubatud rohkem kui teistele? Kas me kanname vastutust oma tegude või tegemata jätmiste eest? Kui palju määrab lapsepõlv meie olemuse ja saatuse? Kas inimesel on valikuvabadus?
Aitäh, kirjastus Varrak!
Kommentaarid
Postita kommentaar