“Tulevikuministeerium" - Kim Stanley Robinson

Pealkiri: "Tulevikuministeerium"
Autor: Kim Stanley Robinson
Kirjastus: Aegraja Kirjastus
Ilmumisaasta: 2024
Lehekülgi: 672lk
Hinnang:
 

 

Aitäh, Aegraja kirjastust väga mõtlema paneva raamatu eest!

Rõõmustamaks raamatusõpru, on Aegraja koduleheküljel käimas ka sügisene pakkumine: raamatu ostu sooritamiseks kasuta sooduskoodi aegrajasügis20 ning naudi Kim Stanley Robinsoni uusimat ulmeteost "Tulevikuministeerium" 20% soodsamalt.

Link: https://aegraja.ee/raamatud/

 

Menukas Ameerika kirjanik Kim Stanley Robinson on tuntud oma tõsiteadusliku lähenemise poolest ulmekirjandusele. Robinson toob „Tulevikuministeeriumis“ kokku teaduse, poliitika, majanduse ja eetika, et luua lugu, mis on nii sügavalt mõtlemapanev kui ka sügavalt inimlik. Kuna tegelased võitlevad oma tegude moraalsete keerukuste ja globaalse valitsemise keerukustega, kutsutakse lugejaid üles mõtisklema kollektiivse tegutsemise võimaluste ja lootuse jõu üle meeleheitele vastu astudes. 2025. aastal loodud uue ÜRO agentuuri eesmärk oli lihtne: tulevaste põlvkondade eest seismine ja kõigi praeguste ja tulevaste elusolendite kaitsmine. Meedias nimetas keegi selle asutuse Tulevikuministeeriumiks ning see nimi kinnistus ja levis, mistõttu uut agentuuri hakatigi nüüd nii kutsuma. Peagi pärast agentuuri loomist tabas Indiat suur kuumalaine, kus hukkusid miljonid inimesed.

 

Suurepärase kujundusega raamat. Kui ühel või teisel põhjusel lugemine katkestada ja raamat kõrvale panna, siis on võimalus süüvida kaanepilti. Üks pilt räägib rohkem kui 100 sõna. Planeedi  saatus on surutud liivakella sisse. Alates tuumapommi leiutamisest on inimkonna ajalugu hakatud mõõtma sümboolse kella abil, mis halastamatult tiksub viimaseid minuteid paratamatu huku eel. Kui me oleme arukad, siis suudame vähendada tuumaohtu ja inimkonnal õnnestub kella seier mõned minutid tagasi lükata ning oma eksisteerimisele veidi ajapikendust saada. Antud juhul on teemaks mitte tuumakell, vaid halastamatult kõike elusat kõrbeliivaks niristav liivakell. Oli imeline planeet, kus tärkas elu kogu oma mitmekesisuses ja ühel hetkel viib inimene selle ime kliimakatastroofi äärele. Ergav päike põrmustab kõik elava, sisuliselt põletab elu jäljed.

 

Kujundus ja raamatu tagakaanel olev lühikirjeldus lubavad elamust. Mulle tegelikult meeldib ulme. Ulmekirjanikud reeglina tajuvad muutuste võnkeid ärksamalt ja hea sulejooksu korral suudavad panna kaasa elama maailmadele ja sündmustele, mis on üheaegselt kauged ja lähedased, ebatõenäolised ja samas tohutult reaalsed. Osa eelmisel sajandil ulmena kirjutatust on nüüdseks reaalsuseks saanud, aga on ka prognoose, mis ei ole täitunud.

 

See konkreetne raamat mulle ei istunud, kohe üldse ei istunud. Võtsin aega ja püüdsin autori maailma jõuda. Robinson oskab kirjeldada, on hetki, kus sa lähed tekstiga kaasa ja see on usutav. Tegelased ja sündmused poevad hinge ning nii mõndagi jääb kummitama. Autor liigub sujuvalt ühe jutustaja vaatepunktist teise tegelase kirjelduste juurde. Sageli nimedeta ja lastes lugejal endal aimata, kes jutustab või millise süžeeliiniga on tegemist. Üleminekud on tegelikult kergesti jälgitavad. On globaalset traagikat ja igapäeva väikseid muresid, on maailma poliitikat juhtivaid tegelasi ning nimetusse varjude maailma vajuvaid lihtsurelikke, on üllaste ideedega varustatud terroriste ja kõrgemal tasemel vandenõusid. Keel on ilmekas ja tõlge korras. Õhus on tunda pinget ja näib, et edasi läheb ainult huvitavamaks. Aga võta näpust! Võib-olla on kogu lugu selles, et Robinson on lühikirjelduse järgi kirjanik, kes on tuntud tõsiteadusliku lähenemise poolest, võib-olla on loo traagelniidid liiga nähtavad, võib-olla on kogu lugu liiga lihtsustatud ja lugejale nn. läbi mälutud. Võib-olla on kogu tegevus toodud liiga lähedal käesolevale ajahetkele. 

 

Konflikt loetavate tõlgenduste ja muude teadmiste vahel oli minu jaoks liiga sügav. Sageli tabasin ennast lihtsalt silmadega üle lehekülje libistamast ja mõtlemast, et see teksti osa sobiks pigem populaarteadusliku ajakirja. Tohutul hulgal loetelusid ja fakte - liiga palju ühe korraga ning kadus side tegelaste toimetamisega. Loetelud ei olnud lõplikud ja hakkasin mõttes neid täiendama. Majandusanalüüsid - sellega on ka nii ja naa. Statistika pidavat olema üks suurimaid valesid, aga kohati näis esitatud andmete valik väga kallutatud. Ja tegelikult mind lõpuks ei huvitanudki, kui palju infost on reaalne ja kui palju välja mõeldud. Mul kadus huvi. Kõik need numbrid ja prognoosid oleks pidanud hirmutama, aga teadupärast on hirmutamine peen kunst - väänad üle ja on hoopis ebausutav. Ka õudus peab kõnetama. Oleks ju võinud olla oluliselt vähem faktide puistamist ja rohkem inimlikkust. 

 

Võib-olla oli aga probleem selles, et autor liiga tihti flirtis sõbralikult teemadega, mis meie ajaloo kontekstis omavad hoopis teist tähendust. Euroopast on üle käinud nii pruun katk kui ka punane tont. Kummaline oli jälle lugeda kellegi suhu pandud vanu propagandaloosungeid või ideid ideaalse ühiskonna loomiseks. Keeruline oli suhestuda, et uue ideaalse ühiskonna loomiseks tuleb rakendada kompleksset paradiisitõrjet nagu teatavat sorti mahepõllunduses ehk hävitada need, kes kohe uue ja parema ühiskonnaga nõus pole. Kõik see on ajaloos olnud. Kõige suuremad kuriteod ajaloos on ikka sooritatud inimkonna õnne nimel ja parema ühiskonna loomise tuhinas. Inimkonna tuleviku ideaalühiskonna aluseks oli antud raamatus valitud riik, kus on hetkel nii palju vastuolusid ja ajaloolisi traditsioone, mis mõjutavad tänini igapäevaelu ja poliitikat, et kujutada seal ajaloo teerulli rajamas teed helgesse tulevikku oli pehmelt öeldes võimatu.

Kommentaarid