Geralt ravib Thaneddi saare mässus saadud haavu Brokiloni metsas drüaadide juures, ent asub niipea kui võimalik teele talle saatusest määratud Üllatuslast Cirit otsima. Lisaks tema lahutamatule sõbrale trubaduur Tulikale saadavad nõidurit teel temperamentne vibuneiu Milva, Ciri hirmuunenägudes esinenud Nilfgaardi rüütel, keda ajavad taga keisririigi parimad salakuulajad, ja kaval päkapikk Zoltan.
Pean tunnistama, et antud sarjast on hetkel just “Tuleproov” see, mida tõeliselt nautisin ning kus sain kaasa elada. Esimese ja teise osaga oli paratamatult tunne, et ei jõua kaasas käia, ei saa tegelastest aru, situatsioonid ja olukorrad on kummalised ning sada häda. Põhiliselt hullem kui “Troonide mäng”, kuigi vähemate tegelastega. Antud hetkel oli mugav järjel püsida, teemad ei muutunud väga järsult ning rohkem keskenduti käesolevate probleemidele, mitte ei kuhjatud justkui kõike kokku.
Kui eelnevates osades oli väga palju poliitikat ja intriige, siis kolmas osa oli rohkem matkasellide kirjeldused. Terve raamatu vältel Gerald ja tema kaaslased põhiliselt matkavad vapralt Ciri suunas, trotsides erinevaid seltskondi oma teel. Mulle kohati kogu kirjeldus ja vestlus meenutas “Sõrmuste isanda” seltskonda: ülalhoitavat lõbusust kuhjaga, palju huumorit ning mõnusad seiklused, mis pakkusid piisavalt pinget, aga ei läinud väga inetuks kätte. Samas, ei kirjeldatud ainult Geraldi käimisi, näeme ka Ciri ja Yenneferi vaatepunkte, mida oleks võinud isegi olla rohkem.
Kokkuvõtvalt mõnus raamat ning arvestades, et eelnevad osad olid nii ja naa, siis üllatas väga positiivselt. Autor on pitkinud sisse Poola ajalugu, lahanud erinevaid teemasid, samas jätnud enamiku fantaasiatöö just lugeja teha. Jään kindlasti ootama ka järgmisi tõlkeid.
Kommentaarid
Postita kommentaar