Pealkiri: "The Serpent and the Wings of Night"
Autor: Carissa Broadbent
Kirjastus: Tor
Ilmumisaasta: 2023
Lehekülgi: 452lk
Hinnang: ⭐⭐⭐⭐⭐
Tükk aega ei ole ma lugenud inglise keeles ja mul on nii hea meel, et esimeseks raamatuks selle vea parandamisel sai nüüd “The Serpent and the Wings of Night”. Eesti keelde seda kahjuks ei ole tõlgitud ja pole kindel, kas tehakse. Üks põhjus, et paljusid inglise keelseid raamatuid ei tõlgita ja teiseks, tegemist on sarjaga aga mitte tema tavalises mõistes. “Crowns of Nyaxia” hakkab koosnema kuuest raamatust, kuid iga tegelase kohta on ainult kaks raamatut ehk duoloogia.
Süžee on üsna klassikaline ja kohati on seda raamatut võrreldud “Näljamängudega”. Inimene või vampiir, ellujäämise reeglid on samad: ära kunagi usalda, ära kunagi anna järele ja alati valva oma südant. Nightborn vampiirikuninga adopteeritud tütar Oraya on kuidagi leidnud oma koha maailmas, mis on loodud teda tapma. Tema ainuke võimalus saada millekski muuks kui saagiks on osaleda Kejaril: surmajumalanna enda poolt korraldatud legendaarsel turniiril. Kuid võitmine ei saa olema lihtne, kui pead võitlema kolme vampiirimaja kõige julgemate sõdalaste vastu. Ellujäämise nimel on Oraya sunnitud tegema allianssi salapärase rivaaliga. Kõik Raihnis on ohtlik. Ta on halastamatu vampiir, tõhus tapja, vaenlane tema isa kroonile... ja tema suurim konkurents. Ometi, mis Orayat kõige enam hirmutab, on tema tõmme mehe suunas. Kuid Kejaris pole ruumi kaastundeks. Sõda House of Nighti vastu tõuseb, purustades kõik, mida Oraya arvas oma kodust teadvat. Selles võib teda kõige enam mõista Raihn, kuid nende kasvav külgetõmme võib saada tema allakäigu trepiks. Kuningriigis, kus miski pole surmavam kui armastus.
Mulle meeldis vist kõik selle raamatu puhul: süžee, tegelased, dialoogid, tempo. Kas olen ma lihtsalt fantaasia armastaja, aga mind ei häirinud see, et kohatisi teemasid olen kuskil lugenud. Tema võrdlemine “Näljamängudega” pole päris pädev. Jah, mõlemad toimuvad areenil, kus tegelased peavad üksteist tapma. Jah, tegelaste vahel tekivad suhted. Jah, lõpus peab keegi surema. Ometigi ei tõmbaks ma nende kahe teose vahel võrdusmärki. Rohkem ütleksin, et “Näljamängud” on puhas copy-paste vanades gladiaatorite võitlusest, et imestan, kuidas rahvas seda kiidab, et originaalne. Selles suhtes “The Serpent and the Wings of Night” on ikkagi ülesehitanud hoopis teise, iseseiva maailma, oma reeglite ja olustikuga. Lõppude lõpuks, kui palju neid “uusi ja originaalseid” maailmu ikkagi luua saab? Lõpuks hakkavad nad kõik kuskilt millegagi ristuma ja sarnanema. Näiteks need samad vampiirid: küll on neid kujutatud tiibadega ja siis ilma, päikese käes surevatena ja siis säravatena, inimeste moodi ja siis jumalate moodi. Mine sa siis lõpuks tea, milline see vampiir päriselt on, aga see, et antud raamatus olid nad ebamaiselt ilusad ja tiibadega, tundus kuidagi loomulik.
Tegelaste puhul ma ei oskaks öelda, kes kõige enam meeldis ja see on mu silmis hea märk. See tähendab, et kirjanik pole kedagi konkreetselt ülistanud või kedagi maha teinud. Kõikidele on antud head ja halba, nii nagu eluski on. Kui lugeda tegevusi, põhjendusi nende tegevuste kohta, erinevaid dialooge, siis tegelikult saad kõikidest osapooltest aru. Jah, ta võis teha halba, aga samas tema põhjendus selleks on omamoodi arusaadav. Või näiteks tegelane võis küll olla hea, aga see ei tähenda, et tema halb tegevus oleks seetõttu automaatselt vabandatav.
Kokkuvõttes mulle väga meeldis ning raamatu lõpu poole tulevad püandid olid ootamatud. Ma tõesti ei suutnud neid ette näha, et nüüd midagi toimuma hakkab või asjad sellise pöörde võtavad. Kindlasti jätkan selle sarjaga, sest tahan teada, kuidas vähemalt Orayati ja Raihni lugu lõpeb järgmises osas. Mis puudutab romantikat ja seksuaalset osa, siis seda oli üsna vähe ja maitsekalt kirjutatud. Meeldiski, et rohkem keskendus autor selle mõnusa surina tekitamisele, kui vürtsikate kirjelduste kirjutamisele.
Kommentaarid
Postita kommentaar