Pealkiri: "See ei ole #armastuslugu" 
Autor: Sonia Hartl
Kirjastus: Heli Kirjastus
Ilmumisaasta: 2021
Lehekülgi: 272lk
Hinnang: ⭐⭐⭐⭐⭐
Mäletan, kui see raamat mu kätte sai, et loen ta kohe läbi. Eriti ideaalne tundus ta sõbrapäeva paiku, kuid mingil põhjusel lükkasin seda edasi. Siis tekkis tunne, et ei tea, kas noortekas on üldse minu teema enam. Noorteromaanides jääb midagi justkui puudu, samas oma olemuselt nad ju ongi noortekad. Noored ei peagi maailma teadma ega tundma. Eesti noorteraamatuid ei loe ma pea üldse, ei meeldi stiil ega probleemid, mida “hingestatult” lahatakse. Välismaa autoritega on nii ja naa, kui satub kätte, siis kätt ette ei pane. Sonia Hartl “See ei ole #armastuslugu” oli selles mõttes positiivne lugu.
Macy Evansi unistuseks on teenida oma YouTube´i kanaliga piisavalt, et väikesest Honeyfieldi linnast minema saada. Kui neiu aga kohtab pesapallimängu ajal poissi nimega Eric ning kukutab kogemata hotdog’i ta sülle, saab sellest katastroofilisest kohtumisest internetis kulutulena leviv teema. Nüüd ei ummista Macy Youtube’i kanalit lojaalsed fännid, kes ootavad tüdruku arvustusi vanade filmide kohta, vaid internetitrollid, keda huvitab vaid tüdruku suhe Ericuga. Eric on kõigeks valmis, et kätte saada oma viisteist minutit kuulsust. Macy aga kardab, et soovimatu tähelepanu võib rikkuda ta päriselu suhte samas väikelinnas elava Paxtoniga, kelle vastu tüdrukul tegelikult tunded on. Macy mõistab, et peaks valed lõpetama, kuid ta ei suuda ignoreerida reklaamidest tulevat raha, mis väikelinnast pääseda aitaks, ning elevust, mis tüdrukut täidab iga kord, kui keegi ta videotele klikkab. Eric ei peaks ju olema ainus, kes sellest loost virtuaalseid hüvesid lõikab.
Lugu jutustab siis sellest, kuidas noor inimene hakkab sõltuma internetikuulsusest ning tema moraalne dilemma, et mis on õige ja mis vale. Kui palju on mingi klikk väärt, et oma lähedastele haiget teha, kaotada oma häid sõpru? Kas sellega teenitud raha on nn puhas raha ja kas see on õigustatud, kui aitab paremale elule saada? Teame ju neid suunamudijaid, kes erinevatel platvormidel oma elu jagavad, mõni üldiselt, aga mõni ka väga detailide rohkelt. Samas neile laekuvad justkui taevast allasadanud rahatähed, mille puhul enamik peab rassima ning tunduvalt rohkem vaeva nägema. Samas, äkki on nende postitamine samasugune töö nagu tavalisel inimesel kontoris käimine?
Mulle meeldis, et internetikuulsuse ebameeldivad tagajärjed olid toodud välja pehmelt, aga konkreetselt. Iga lugeja võis teha edasi järeldusi, oletusi või ka peategelase tundeid ise ette kujutada. Halbade punktidena ei toodud välja mitte ainult seda, et see on justkui päris töö, mida igapäevaselt pead tegema, puhkust saamata, vaid ka see, kuidas täiesti võhivõõraste alusetud negatiivsed kommentaarid võivad inimesele ja tema tuttavatele mõjuda, kuidas inimesed leiava alust tulla lausa füüsiliselt kallale, kuidas see kõik võib lõpuks inimest laastada. Samas ei näidatud ainult halbu külgi vaid ka positiivsemaid aspekte. Teinekord võibki sotsiaalmeedia aidata inimese paremale elule, aga siis tuleb vaimselt väga tugev olla ning tõmmata piir selle vahel, mida jagad kogu maailmaga ja mida ainult oma maailmaga (perekond, sõbrad, kaaslane).
Positiivne oli veel, et see sotsiaalmeedia ei saanud tegelikult raamatu keskpunktiks. See oli justkui katalüst kõigele, mis järgnes. Palju lahati ka sõpruse teemat, soovi olla enamat kui eelnev põlvkond, hirmu teha vigu ja eksida, andestamist ning uutele võimalustele võimaluse andmist. Tekst ise oli sujuv ja kiire, kohati humoorikas, noored mõjusid nagu noored aga positiivses võtmes, kirjeldatud olukorrad olid usutavad. Kas see on just nüüd raamat, mida iga noor peaks lugema? Arvan, et mitte, aga kui kätte satub, siis võib küll lõpuni lugeda.
Aitäh, Heli kirjastus!
Kommentaarid
Postita kommentaar