Plusspunkti andsid juba ennetavalt raamatule omistatud auhind ja Põhjamaade kriminaalromaanide tavaliselt kõrge tase. Ootused olid seega kõrged ja tõusid lugemise käigus, sest raamatu tekst oli ladus, suupärane, isegi võõrapärased kohanimed ei häirinud. Vahele pikitud looduse kirjeldused ning tagasipõiked tegelaste minevikku ei veninud pikaks ja olid asjakohased. Suur kummardus siinkohal heale tõlkele. Üldine loo ülesehitus tundus loogiline ning nii mõnestki teisest kriminullist tuttav - kergelt etteaimatav sündmuste suund ja tulemus. Turvalistel tuttavatel vetel seilata on alati julgem.
Kolm mägimatkajast sõpra võtavad sel aastal Sarekisse kaasa ka neljanda osalise – Annal ja Henrikul on raske keelduda, kui Milena soovib tutvustada oma uut kallimat. Jacob on meeldiv, kuid Annat närib aina mõte „ma olen teda kusagil näinud”. Mõnusast matkast saab painajalik rännak – Jacobi kaasamine osutub saatuslikuks otsuseks, mis muudab nende kõigi elu.
Piiratud tegelaste hulk ja piiratud tegevusala. Puudub võimalus nautida heaoluühiskonna hüvesid ja kõik ei olegi telefonikõne kaugusel. Kõige lihtsamad asjad ja tegevused osutuvad keeruliseks, tass sooja teed on luksus ja kuivad riided jäävad minevikku. Ilmastik, mis keerab ette oma pahupoole ja muudab niigi närvesööva olukorra veelgi pingelisemaks. Samas see on just see tabamatu miski, mida tegelased on igal aastal otsima läinud - olla lihtsalt ise, rääkida ära kõik rääkimata jutud, tunnetada oma tugevusi-nõrkusi ja leida tasakaal iseendas. Lihtsalt seekord neli ja mitte tavalised kolm matkajat.
Anna, Henrik ja Milena on ammused tuttavad ning tasapisi kirjutab autor lahti ka nende esimesed kohtumised ja eelneva elu tausta. Pikaajaline tutvus ja pikk kogemus mägironijatena koos toimides - omavaheline tegevus peaks olema peensusteni lihvitud. Esimene stereotüüp, mis eksiteele viib. Kõik nad on juristid ja lugu algab Anna vaatepunktist. Väike leevendus lugejale - vähemalt keegi on elus. Edukad ja vähemedukad, õnnelikud ja vähem õnnelikud - kõik sõltub sellest, mida elus hinnata. Aga juristid peaksid ikkagi olema haritud, arukad, nutikad ja adekvaatsed - teoorias. See on veel üks stereotüüp, mis lugeja meeleolu ja olukordade hinnanguid määrama hakkab. Neljas liige, kes on nii kaugel teistest oma tausta ja iseloomu poolest ning kelle suhtes kohe tekivad kahtlused, mida kirjanik meisterlikult veelgi süngemaks toonib. Neid momente, kus avastad, et autor on sind sujuvalt ümber sõrme keeranud, tuleb veelgi.
Kriminulle lugeda on reeglina kerge ja antud raamat pole erand - esimesed sadakond lehekülge läksid ühe õhtuga lausa lennates. Lugu keris pinget väikeste detailidega ja sündmuste tempo üha kiirenes ning liikus vääramatu lõpu poole. Siis tegin lugemisse väikese pausi - kõrguste kirjeldused olid nii ehedad, et minul, kes ma kõrgusi kardan, võttis seest kõhedaks. Tegelaste abitus looduse ja üksteise ees tekitas tahtmise vääramatut lõppu ja eeldatavate kuritegude kirjeldusi edasi lükata. Samas tundus ka lõpp nii selge, et huvi justkui langes ja tekkis ketserlik mõte, et ülejäänud ¾ raamatust ei üllata niikuinii enam millegagi - oli ju algusest peale justkui selge, kes ellu jääb. Oi, kui petlikuks see lihtsus osutus. Ja mul on tõsiselt hea meel, et lugemispaus jäi hästi lühikeseks, sest etteaimatav sündmuste rada kadus käest, kõik pöörati pea peale ja lahendus oli hoopis teistsugune. Tavalisest lihtsast krimkast sai pigem psühholoogiline põnevuslugu, kõik tegelased tuli ümber hinnata, hea ja halb osutusid suhteliseks ning lõpp oli oodatust erinev. Saatuslikud otsused tehti tegelikult ammu enne nn.painajalikku rännakut ja Jacob osutus lihtsalt protsesside katalüsaatoriks.
Loo moraal - tee oma otsuseid lähtuvalt enda sisetundest. Võõrad valikud ei lõppe kunagi hästi.
Kommentaarid
Postita kommentaar