Pealkiri: "Minu Naissaar"
Autor: Birgit Itse
Kirjastus: Petrone Print
Ilmumisaasta: 2024
Lehekülgi: 272lk
Hinnang: ⭐⭐⭐⭐⭐
Olen eelnevalt kirjutanud, et “Minu” sarja raamatud on suurepärane viis, kuidas teha kiire reis teise linna, riiki, kultuuri. Teha üks väike puhkus. Kui lõpetasin “Minu Naissaare” lugemist, siis saan kinnitada, et see väide on ikka tõene ning jätkan samas vaimus selle mõtte jagamist. Kindlasti olen nooremana mingitel kordadel Naissaarel käinud, kuid kahjuks ei mäleta ma sellest saarest mitte kui midagi. Seega oli oma koduriigi saare kohta lugemine ühest küljest tuttav ja kodune, samas uudne ning salapärane.
Metsik. Ohtlik. Saladuslik. Omal moel ilus. Sellistena kohtusid Naissaar ja autor. Militaarse ajaloo tõttu polnud Naissaart ligi poole sajandi vältel isegi kaartidel, aga see saar on palju rohkemat kui miinilaod saare keskosas või põhjaotsa rannakaitsepatareid. See on ka palju enamat kui paradiisi meenutavad liivarannad. Naissaare elanike koostöös leiavad aset omanäolised sündmused, mis meelitavad kohale inimesi üle Eesti, ja algatused, mis on pannud Naissaare kõige paremas mõttes kaardile tagasi. Raamatust leiab palju uskumatuid lugusid, kirjeldatud on mõndagi sellist, mida Naissaarel enam ei ole, leidub ka fakte, mida pole varem kirja pandud. Enesele teadvustamata omandas autor saarel retkejuhina oskusi, mis on saanud tema tugevusteks. Ta kasvatas enesekindlust ja südikust, mida on läinud vaja ajakirjanikuna tipp-poliitikutele ligi astudes või Šotimaale kolimise järel vabakutseliseks hakates.
Kui seda raamatut lugema hakkasin, siis panin ta tegelikult alguses kõrvale ära. Ma isegi ei oska öelda, miks seda tegin. Kas tuli midagi muud vahele, midagi põnevamat, kuid tean, et peale paari päeva hakkas miski selle poole kiskuma. Kas on tegemist tema kaanekujundusega (imeilus!) või tahtmisega teada saada rohkemat Eestimaa saare kohta või autori voolav sulg. Seda ei tea, aga tean, et võtsin ta uuesti kätte ning kahjuks sai ta liiga kiiresti otsa. Antud raamat ei ole mitte ainult saare kasvamislugu vaid ka autori enda. Lugedes oli tunne, et autor on saavutanud midagi, mida paljud meist ei saa - looduse toetus, koha toetus. Naissaar justkui aitas ja toetas teda tema kasvamisel. Samas ka autor andis tagasi tutvustades rahvale seda salapärast saart.
Ääretult kurb oli lugeda autori koolielu kirjeldust, mida lühidalt anti. Kui vaatasin pildigalleriid, siis seda enam ei saanud aru, miks autor justkui teiste noortega punti ei sobinud. Kena, armas neiu, arvatavasti ka soe ja mõnusa huumoriga, kui tema kirjeldusi loen. Ei saa ma aru, miks me eestlased üksteist maha teeme ning häid asju teineteisele ei ütle. Mida selline käitumine meile annab?
Teine asi, millest ma ei saanud aru, oli vandaalitsemine. Autor toob välja olukorra, kus turist ekskursiooni ajal lihtsalt viskab kivi vana hoone aknasse. Põhjendusega, et ta vihkab kommunismi jne. Kuidas on see normaalne? Täpselt nagu autor, küsin ka mina, et kas see inimene oleks muidu saarele tulnud, kui seda kommunismi poleks olnud ja teinud saare selliseks nagu see oli ja on? Siit ka filosoofiline küsimus - miks me väidame, et NSVL aja inimesed olid ajupestud ja puha, kui vabariigi aja inimene sellise käitumisega ei erine tegelikult ajupestud inimesest mitte üks raas? Kui lõhutakse midagi lihtsalt põhjendusega, et keegi kuskil ütles, et see miski on halb. Kuidas see ei ole siis ajupestud moment?
Väga mõnusalt kirjeldati kogu Naissaare õhustikku: loodust, tundeid, inimesi. Mida rohkem lugesin, seda enam oli tunne, et saareinimesed on hoopis lihtsamad, inimlikumad, soojemad kui maismaa omad. Selline nostalgiline tunne tuli peale, kui autor kirjeldas kõiki tegevusi, mida tal lapsena lasti teha, mis tänapäeval puhuks üles tohutud skandaalid teemal laste turvalisus, lastekaitse ja mida kõike veel (nt kui autor ise pidi rongiga sõitma). Samas tekib küsimus, et kui vanasti lasti lastel teha pea kõike, aga talupoja kaine mõistuse piirides, siis see kasvatas lastele enesekindlust, toimetulekuoskusi, vastutustunnet ja mida kõike veel. Mida tänapäevane vati sees kasvatamine annab? Ma ei väida, et kõike peaks laskma teha, aga taaskord - kasutaks talupoja kainet mõistust otsuste tegemisel.
Aitäh, kirjastus Petrone Print!
Kommentaarid
Postita kommentaar