Pealkiri: "Hüpe: Zoonoosid ja järgmine üleilmne pandeemia"
Autor: David Quammen
Kirjastus: Äripäev
Ilmumisaasta: 2014
Lehekülgi: 640lk
Hinnang: ⭐⭐⭐⭐⭐
Nakkushaigused on viimasel ajal muutunud väga päevakajaliseks - paar aastat tagasi oli ikkagi koroonaviiruse SARS-Cov2 pandeemia. Küll aga polnud see esimene kord, kui koroonaviirus “reisima” läks, ta tegi seda juba aastal 2003. Sel hetke õnnestus talle siiski veel piir peale panna, midagi, mida meile tuntud viirusega ei suudetud. Sellest ja mitmetest teistest haigustest räägib David Quammen oma raamatus “Hüpe: zoonoosid ja järgmine ülemaailmne pandeemia”, mille Imeline Teadus/Äripäev andis välja aastal 2014.
Zoonoos on haigustekitaja (bakter, viirus jms), kes “hüppab” loomalt inimesele. Meile teada tuntud ja kardetud HIV on tegelikkuses zoonoos, põlvnedes šimpansidel levival SIV-st (S kui simian, inimahvid), mis kandus inimesele üle ilmselt kuskil eelmise sajandi alguses tänapäeva Kongo aladel, ja umbes 50ndatel maailma vallutama läks. Ka meie vana sõber koroonaviirus ilmub raamatus välja, küll aga mitte kui Covid-19 e. SARS-Cov2, vaid SARS-Cov1, mille puhang oli aastal 2003. Häirivalt palju sarnasusi oli meie pandeemiaga, ainus erinevus seisnes selles, et SARS-Cov1-le suudeti kiirelt piir panna, niipea kui mõisteti, et tegu on millegi uuega (SARS tähedab Severe Acute Respiratory Syndrome, sündroom viitab sellele, et alguses ei osatud tuvastada, mis haigust põhjustab).
Nagu ka raamatus on välja toodud, on enamus maailma epidemiolooge seisukohal, et Uus Suur Katastroof (lühendina meile mugavalt USK) on zoonoos. Miks? Põhjus on puht-statistiline - loomade põliselupinnad vähenevad, samal ajal pakuvad linnad loomadele ühe paremaid elupaiku ja suureneb kokkupuute võimalus. Ka kliimasoojenemine mõjutab seda, muutes loomade põliselukeskkondi. Raamatus on ette võetud hulk tuntud ja vähem-tuntud zoonoosid, nagu malaaria, HIV, ebola, Hendra, borrelioos ja teised. Räägitakse nende uurimise ajaloost (nt malaaria kohta on mitmekümne leheküljeline kokkuvõte selle uurimisest, aga ka seetõttu arenenud “viirusteooriast”, et matemaatiliselt arvutada haigustega seotud näitajaid), nende virulentsususest (viiruse võime haigust põhjustada või selle aste) ja patogeneesist (kuidas viirus areneb, toimib, püsib), nende levikust maailmaruumis, aga ka intervjuusid inimestelt, kes nendega töötavad.
Isiklikult jäi meelde Ebola kirjeldamisel lugu, mis selja eriti kihelema ajas. Üks teadlane, kes oli juba lapsest saati tahtnud Ebolat uurida, sai selleks ka võimaluse. Küll aga oli tal mõningane immuunpuudulikkus, mistõttu ta ei saanud osasid vaktsiine, mida tal vaja oleks olnud. Ja kui ta siis võttis parasjagu verd Ebolaga nakatunud hiirtelt antikehade jaoks, torkas ta endale märkamatult süstlaga sõrme. Õnneks märkas ta seda kiirelt ja tegutses edasi väga ratsionaalselt ning ta pandi karantiini kolmeks nädalaks. “Slammeris” võis küll elu olla mugav, aga eks pinget kruvis teadmatus, kas haigus on küljes või mitte. Lõpuks siiski inimene haigeks ei jäänud, kuigi juhtkond oli väga nördinud, kuidas sai keegi tööle ilma ettenähtud vaktsiinideta.
Tegemist pole teadusliku teosega: kuigi fakte on palju, on need esitatud kergelt ja arusaadavalt, mõisted on lahti seletatud ja vahele on lisatud ka parasjagu nalja.
Mulle see raamat väga meeldis. Mulle on seda pidevalt soovitatud, sest pidavat olema väga huvitav lugemine haiguste teemal, ja kui ma lõpuks selle kätte sain, ei suutnud ma seda ära panna. Tekst oli kergesti loetav, parajalt humoorikas, ent ei ilusta tõde. Lisaks on lahutatud müüt ja tõde, näiteks Ebola kohta on väga ekstreemseid kirjeldusi olemas, siin raamatus on selgeks aga tehtud, et need päris ei kehti. Ja lõpuks, kuna palju on räägitud nende haigustega seotud teadustööst, on võimalik heita pilk nende uurimisele peale, tuues teadlasi lähemale lihtsamatele inimestele. Muidugi tekkis lugedes vahepeal sügelev tunne, aga samas olen nüüd ka näiteks mõistnud, miks selline lihtne asi, nagu käte pesemine, vajalik on. Raamat oli väga hariv, hästi seeditav ja pani mõtlema.
Kommentaarid
Postita kommentaar