Pealkiri: "Düüni messias"
Autor: Frank Herbert
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2024
Lehekülgi: 237lk
Hinnang: ⭐⭐⭐
Selle raamatuga läks küll nüüd nii, et ma polnud sarja esimest osa lugenudki. Minu teada see esimest korda, kus nii juhtus, aga seda ka ainult tänu “Düüni” esimesele ja teisele osale, mis sai kinos vaadatud. Kinopilt andis hea ülevaate “Düüni” maailmast: kes on kes, milline on maailm, reeglid, olustik jne. Kuigi “Düüni messiase” tegevus toimub 12 aastat peale “Düünis” kirjeldatud sündmuste, siis järge pidada ning mõista ei olnud keeruline.
„Düüni messias”, mis on Frank Herberti klassikaks saanud „Düüni kroonikate” teine osa, jätkab Paul Atreidese ehk Muad’Dibi lugu, kuid 12 aastat hiljem. Paulil on universumi imperaatorina rohkem võimu kui ühelgi teisel maailma ajaloos. Ühelt poolt on ta jumala staatuses fremenite seas, teisalt on tal võimu haarates tekkinud pikk nimekiri vaenlastest. Vaenlaste salasepitsuste tõttu on ohus kõik Atreidesed, kuid kõige enam kardab Paul oma armsama Chani ja nende veel sündimata pärija pärast.
Kuigi aru saada, mis toimub ei olnud keeruline, siis soovitan ikkagi esimest osa enne lugeda ning siis vaadata ka filmid ära. Filme soovitan selleks, et oleks kergem mõista seda kogu uut ja suurt maailma, mille Herbert on loonud. Lugedes teist osa sain aru, et ma ise ei oleks vahest suutnud nii elavalt seda kõike ette kujutada: maailma mastaapsus, kõiksugused elanikud, nende ajalugu ning elukohtade kirjeldused. Äärmuslik ulme ei ole minuga veel sina-peal. Samas, kui selline žanr just on sinu lemmik, siis kindlasti lugeda enne raamatuid ja siis alles filme vaadata.
Mis mulle väga meeldis selle raamatu juures oli autori oskus müütilised või siis maagilised olendid kuidagi väga sujuvalt siduda igapäevaellu. Need olendid ei ole muidugi klassikalises võtmes “maagilised” (näiteks vampiirid, nõiad jne), aga mina tõlgendan maagiliste olendina juba neid, kes on inimestest erinev. Ehk kui su ainuke erinevus on, et sa oskad maagiat, siis BOOM - sa oled maagiline olend 😀 Lugeda erinevate ghoulide, liivamadude, näotantsijate ja teiste olendide kohta oli põnev, sest nad reaalselt olidki igapäevaelu osad. Neil olid omad plaanid, minevik, soovid ja palju muud.
Kohati meenutas antud teos “Troonide mängu”. Samas vahest on see vastupidi - “Troonide mäng” meenutab “Düüni” ja seda just erinevate poliitiliste plaanide tõttu. Kui “Düüni” esimene osa on rohkem Paul Atreidese saamisest imperaatoriks ja kuidas ta selleni jõuab, siis “Düüni” teine osa oli tunduvalt poliitilisem. Siin oli põhirõhk erinevate salaplaanide tegemistel, intriigidel erinevate isikute poolt. Kuigi lõpptulemus võis kõigil olla üks ja sama, siis ikkagi läheneti erinevalt. See tõi tihtilugu rohkem kahju kui kasu. Arutletakse ka tegelikult jumaluse üle ning kuidas tegelikult kõrgel positsioonil olles oled üsna üksildane. Paul Atreides ei tahtnud olla imperaator, jumal, aga selleks on ta saanud. Ta näeb ja kogeb, kuidas tema staatust võetakse justkui aluseks, et viia täide erinevaid kuritegusid ning olenemata palju ta üritab sellele vastu hakata, see justkui valab õli tulle, mitte ei leevenda seda.
Aitäh, kirjastus Varrak!
Kommentaarid
Postita kommentaar